Trilho dos Currais - karjaaedikute matkarada.

Karjaaedikutest

(inglisekeelne originaal järgneb eestikeelsele tõlkele): Gerêse mäeaheliku karjamaad on tunnistajaks ühele vanimale kohalikule kogukondlikule tavale, mis on seotud sellega, kuidas karjaomanikud (tuntud kui "vezeirod") organiseerivad oma loomade haldamist "vezeirades" (ühe liigi kollektiivsed karjad), et tagada loomade söötmine ja järelevalve.

See sajanditevanune tava, mis mõnes kogukonnas jätkub tänapäevani, toimub maist septembrini. Selle perioodi jooksul aetakse kogukonna veised kõrgetele mägikarjamaadele, kus asuvad karjamaahütid (curralid). Iga "vezeiro" saadab loomi "oma kordamööda" (vez on kord Portugali keeles), viibides loomadega päevi või nädalaid (olenevalt tema veisekarja suurusest), ööbides karjamaahüttides.

Igal kogukonnal või kihelkonnal on oma kindlaks määratud karjamaaala, kus paiknevad mitmed hajutatud karjamaahütid, mida "vezeira" (kari) läbib rotatsiooni alusel.

The corrals of the Gers mountain range bear witness to one of the oldest local communal practices, linked to the way livestock owners (known as "vezeiros") organize the management of their animals within "vezeiras" (collective herds/flocks of livestock of the same species) in order to facilitate the feeding and guarding of the animals. This secular practice, which still continues in some communities, is carried out between May and September, when cattle from the community are driven to the high upland pastures, where the corrals are located. Each "vezeiro" accompanies the animals "for his turn", during days or weeks (depending on the number of head of cattle he owns) and overnights in one of the huts alongside the corral. Each community or parish has its area of pasture defined, within which are several scattered corrals and between which the "vezeita" (herd or flock) will be moved in rotation.

Matk

Tõus

Trilho dos Currais tõuseb mäkke Geresi linnakese südamest, selle peatänavalt. Nagu igal hommikul, jääme me matkaks pakkimisega ajahätta ja lapse esimene päevauinak tuleb peale. Lahendasime selliselt, et mina uinutasin lapse kärus magama ja samaaegselt jalutasin matka alguspunkti, mis on 15 minutit jalutada. Lucy lõpetas pakkimise ja tuli autoga järgi. Autosse saime jätta käru. Kuna plaan oli sama teed tagasi tulla, oli nüüd auto kenasti võimalikult lähedal ootamas.

Laps ärkas seal mürarikkal tänaval üles ja see meile tegelikult sobiski. Panime ta mulle selga kandekotti ja hakkasime astuma. Algus tegi meid murelikuks - väga järsk tee. Kas Lucy peab ikka vastu? Ja kuidas me mööda sedasama teed pärast alla saame?! Mis siis kui vihma hakkab sadama ja järsk pinnas läheb libedaks? Me ei plaaninud ju ringikujulist matkarada läbida vaid kõndida Pedra Bela vaateplatvormini, teha seal lõuna ning sama teed pidi tagasi tulla. Seetõttu pöörasime osadel järsematel ja mudastel või lahtiste kivikestega rajaosadel ringi ning tunnetasime, kuidas oleks sedasama teed pidi alla kõndida. Nii olime kindlad, et ei võta liigset riski ja et saame mööda sama rada (olgugi siis, et sama aeglaselt või aeglasemaltki kui ülesse minnes) ohutult alla.

Mägedes matkates on üles minna mõnusam, kui alla tulla. Noorena, kahekümnendates oli tegelikult ka allaminek mõnus. 2014. aastal Rios elades Pedra da Gavea kaljult tagasi allamäge suisa jooksin, kriips kõrvuni. Tee sinna on tõesti järsk: ca 2 km ja 700 tõusumeetrit e keskmine tõus 32%. Hiljem Gruusia matkaks ostsin juba matkakepid, et laskumistel oma põlvi säästa ja osa raskust kätele jaotada. Tenerifelgi valisime matkaraja läbimiseks justnimelt tõusva suuna - algus rannikul, lõpp kõrgel Anaga metsas . Ei saanud aru neist inimestest, kes meile seal matkarajal allamäge kõndides vastu tulid. Ei saa aru ka neist, kes sõidavad mäetõstukiga tippu, et siis allamäge matkata. Milleks leppida vähema trenniga ja riskida põlvevigastuse või libastumisega?

Meil kadus hirm eesootava allamineku ees, sest loodus oli nõnda kaunis. Lucy väga nautis seda lopsakat loodust ja metsa, mille keskel rändasime. Mina tassisin Kassut seljas kandekotis ja Lucy muudkui pildistas ja filmis. Mulle selline korraldus täitsa sobib - jube hea, kui seiklusest keegi mälestuseks fotosid võtab. Ise saan olla hetkes.

Seal üleval

Jõudsime esimesse sihtkohta - Mirante da Pedra Bela - kauni kivi vaateplatvorm. Siin sõime kodus tehtud burkse ja toitsime Kassut. Kaldus platvormil oli tal põnev roomata ja mängida. Chillisime seal mõnusalt kaua, sest ilm oli ilus ja vaade ka. Lisaks meile oli vaid üks väga kobe vanapaar, kes ka sinna matkates saabusid. Kõik teised turistid tulid sinna ikka autoga.

Hakkasime enne lapse teist päevauinakut uuesti liikuma. Plaan oli järgmise vaatamisväärsuseni, ühe karjaaedikuni jalutada ja siis ots ringi pöörata. Hinnanud kaarti, ilma ja senist tempot, otsustasime ikkagi terve ringikujulise matkatee läbida. Nüüd oli tempo peal, sest me ei teadnud, milline pinnas ja kui libe laskumine meil alla minnes tuleb ja kartsime pimeda peale jääda. Teadsime, et laskumisel tuleb nõlv, mis on tuldud nõlvast järsem. Laps magas me liikudes teise päevauinaku. Loodus oli vaheldusrikas. Möödusime mõnedest karjaaedikutest. Ühel “alpiaasal”, enne lõpulaskumist tegime pausi ja lasime lapsel käputada, mängida. Idüll!

Laskumine

Lõpuks laskuma hakates üllatusime meeldivalt - oli lai kruusatee aga mitte märg libe mudane järsk jalgrada. Kuid hiljem tuli seegi. Õnneks oli loodus jällegi piisavalt kaunis ja kuigi nõlv oli järsk, ei olnud see märg. Vedas! Päikegi oli õhtuks meie peale paistma keeranud. Taipasime, miks matkatee kaardi koostajad selle ringi just niipidi joonistasid - niimoodi päikese liikumist jälgides läheb rajal hiljem pimedaks. Lucyle meeldis mets, milles laskumisel liikusime. Kõndisime maasikapuude all ja ka mõned sekvoiad jäid teele.

Jõudsime õnnelikult meie külakesse tagasi palju lähemal meie öömajale, kui matka alguspunkt. Lucy võttis Kassu selga ja läks koju, mina jalutasin auto järele. Kordaläinud päev!

Läbitud teekond kaardil

https://facilmap.org/eCGdxgv3rKmk?toolbox=false&search=false#15/41.7257/-8.1512/TrTo/l89537

Meie matk arvudes: 7h, 14km ja 700 tõusumeetrit