Kirjutan jälle! Porto, Portugal

Back

Tere taas! Oleme oma teisel väljamaa reisil kolmekesi - seekord siis Portugalis. On 10. oktoober.

Auto

Alustan seda sissekannet siin Portos autorendifirma kontoris oodates. Minu vastas, üle laua, istub noor naine, kes on juba mõnda aega arvutiekraani jõllitanud, vahel nuppe klõbistanud ja telefoniga suhelnud. Umbes kümne või viieteist minuti eest tuli ta autoga kohale ja avas kontori ukse. Olin seal tänaval ainus inimene ja ilmselgelt seesama turist, kelle pärast ta sinna kontorisse tuli. Ta ütles mulle tere vaid siis kui ma olin ise teretanud - enne seda ei teinud minust väljagi. Astusin tema järel kontorisse ja istusin ta vastu laua taha kliendi toolile, nii nagu peab - kuigi ta mind sisse ei kutsunudki. (Tundub, et ta ei ajagi mind ära ja saan ikkagi auto siit - just küsis dokumendi ja juhiloa!) Saan ju aru küll, milles asi ja miks veidi jahedam, vaikne kohtlemine. Lõunapaus lõpeb kell 14:30, aga minu pärast pidi ta juba kella kaheks tagasi kontorisse tulema. Kellele siis meeldiks varem tagasi tööle tulla. Kui päev varem auto bronnisin siis kirjutasin küll neile, et võin ka kell 14:30 tulla, aga sellele e-kirjale ei vastatud. Tuli vaid kinnitus whatsappi sõnumiga, et kõik ok ja tule kella kaheks autole järgi.

Nii! Auto käes! Saime kompaktse Seat Ibiza, mis maksab 55 eurot päevas. Automaatkast - pole paha. Kui ta oma tööle hoo sisse sai, liikus kõik kiiresti edasi. Lisade pähemäärimist ei toimunud, krediitkaarti ei nõutud, suuremat summat pandiks ei pidanud andma ja kõik oli nii nagu lubatud. Ja mulle sobiski, et see pikk piinlik vaikus seal laua taga minus jälle päeviku/blogi kirjutamise pisiku käivitas.

Sõidan tagasi spordibaari nimega Coqueluche (selle nime parim tõlge eesti keelde oleks maania), kus Lucy ja laps mind koos kõikide kompsudega ootavad. Pidime oma öömaja täpselt lõunaks vabastama, seega tegime lähimas söögikohas lõunastades aega parajaks. Autot enne kella 14 kätte ei olnud võimalik saada - tuli just eelmise kliendi käest.

Pagas

Kõik meie kodinad (suur kohver väike kohver, suur seljakott, väike seljakott, turvahäll ja käru), mahuvad kenasti autosse ära. Iga kott ja kohver lähevad täpselt sinna kohta kuhu planeeritud. Auto paremal poolel, alustades eest tahapoole: ees põrandal seljakott, esiistmel suur kohver, esiistme taga väike kohver, tagaistmel Kassu turvahäll. Juhin mina ja minu taga Lucy oma väikese seljakotiga. Pagasnikusse mahub kokkupandult käru, rattad alt ära võetud. Niimoodi me öömajade vahel autoga reisimegi.

Praegusega võrreldes oli meil Islandil kaasas veel üks suur kohver ja seal õnnestus meil Reykjavikist lennujaama sõites kolmekesi terve pagasiga Toyota Yarisesse ära mahtuda. See teine suur kohver oli vasakul tagaistmel Lucyle pinginaabriks :P. Selle kogemuse tõttu teadsingi, et seekord mahub ka kõik kraam kenasti ära - Ibiza on veidi suurem kui Yaris ja meil on üks kohver vähem.

Kodinaid on tõepoolest palju, aga õnneks on meil 23 päeva jooksul ainult kolm ööbimispaika ja peame vaid neli korda kolima. 8. oktoobril seiklesime Lennujaamast Portosse, Lapa linnaossa 2 ööks. Sealt 10. oktoobril autoga Peneda-Gerêsi rahvusparki. 20-24. oktoobri vahel plaanime tagasi Portosse sõita. 31. oktoobril tagasi lennujaama.

Lennujaamast ja lennujaama liigume ühistranspordiga - minul on seljas suur seljakott, ühe käega sikutan ratastel suurt kohvrit ja teise käega väikest kohvrit. Lucyl on Kassu kõhu kandekotis, seljas väike seljakott ja ta lükkab käru, mille peal on turvahäll.

Üleeile

Üleeile, 8. oktoobril oli lendamise päev. Väljalend Tallinnast oli õhtul kella kuue paiku ümberistumisega Frankfurdis. Portos maandusime kella 23 paiku. Laps oli tubli ja Lucy veelgi tublim - hambad kasvavad ja igemed valutavad. Millalgi, vist Portos juba lennukist väljudes mainisin Lucyle, et oh seni polegi veel ühtegi seiklust olnud. Koheselt selgus, et sellest me ilma ei jää - õues sadas padukat! Sõitsime kesköise metrooga lennujaamast Lapasse. Metroopileteid aitas meil osta abivalmis ja sõbralik turvamees. Esimene mulje Portost oli juba mõnus! Metroos oli laps ärkvel ja naeratas kõigile. Pooletunnise sõidu järel väljusime Lapa peatuses. Väljas sadas paduvihma ja puhus tugev tuul, kuid õnneks oli soe (järgmisel päeval nägime telekast igasugu tormikahjustusi üle Porto). Laps oli soojalt ja veekindlalt sisse pakitud ja meil oli kompse vedades ka soe. Saimegi siis oma seikluse - keset ööd läbi tormise võõra linna lapse ja hunniku kompsudega. Õnneks oli vaid seitse minutit vaja kõndida. Raquel, meie öömaja omaniku sõber ja “võtmehoidja” oli korteris ootamas. Helistasime uksekella ja ta tuli alla. Kogu see kraam tuli mööda kitsast treppi kolmandale korrusele tassida. Mina sain oma trenni kätte, Raquel aitas ka. Uni tuli hea ja enne kella ühte olime kõik juba voodis.

Eile

Eilne, 9. oktoober oli pikk mõnus produktiivne väsitav. Hommikul ja õhtul käisime kolmekesi linna avastamas. Lapse mahakukkunud sokke ja papusid aitasid meil kohalikud küll vist neljal-viiel korral päästa. Esimesel korral oli Lucy lapsega kahekesi tänava ääres ja ei taibanud, et autotäis noori mehi üritasid tema tähelepanu püüda just lapse mahakukkunud papu päästmiseks, mitte muul põhjusel.

Käisin jooksmas kahel korral: 5 km pärast lõunat, pärast pikka uinakut, mil kõik kolmekesi magasime ja 10 km öösel. Vasak põlv tuletab end jälle meelde - homme teen kükke ja masseerin, venitan. See 10 km jooks oli tegelikult jooks-kõnd. Viimased neli kilomeetrit kõndisin jooksmise asemel - et tuleks parem uni ja tõtt-öelda ega ei viitsinud ka enam joosta, olin väsinud. Astusin toidupoest läbi ja võtsin hommikusöögi tegemiseks kraami, kuulasin Vitalii Map for Engineers taskuhäälingut.

Meie öömaja Portos, Lapa linnaosas kaheks ööks. Meie öömaja Portos, Lapa linnaosas kaheks ööks. Nii tore, et Lucy selle sittuva koera ka fotole on saanud. Nii täpselt tabas kukkuvat junni! Arhitektuurihuvilisele - selle kahhelkivi all, eenduva osa sees on riidekapid. Kapi uksed on seestpoolt aknaga tasa - Eestis on külma tõttu selline ehitamine võimatu!

Pärastlõunane jooks üle Luiz I silla - kohustuslik selfie. Pärastlõunane jooks üle Luiz I silla - kohustuslik selfie.

Teeme kunsti - ema lapsega päikeseloojangut nautimas. Teeme kunsti - ema lapsega päikeseloojangut nautimas.

Õhtul jooksmas - kindral Humberto Delgado platsil. Taustal Almeida Garretti monument ja Porto linnahall. Õhtul jooksmas - kindral Humberto Delgado platsil. Taustal Almeida Garretti monument ja Porto linnahall.

Pikast pausist

Viimati kirjutasin reisiblogisse aasta ja üheksa kuu eest. Kirjutamine katkes meie Maroko reisi ajal erinevatel põhjustel:

Loll on, kes vabandusi ei leia, nagu öeldakse. Tahan kindlasti lõpetada Toubkali mäe vallutamise loo. Tean, et seda ootab juba ammu mu parimaid sõpru Bouya. Tegelikult kargas kohe pähe vähemalt 12 teemat ja seiklust, millest kirjutada - hea omal meenutada, lähedastel lugeda. Tunnen, et see meenutamine ja kirja panemine on justkui tänulikkuse mantra - saan oma peas seiklusi uuesti läbi elada ja tunda tänulikkust kõige selle eest, mis mulle osaks on saanud. Tänulikkuse mantrat teeme vahel Lucyga õhtuti voodis kaisutades - meenutades, mida päeva jooksul kogesime ja tegime, mille üle tänulikud olla.

© Kristjan Roosild.RSS