Esimene päev Rabatis

Niisiis, 15. novembril, teisipäeva õhtul jõudsime Tangierist Rabati. Seal elasime ühes Airbnb korteris, mis asus üsna keskses kohas, kenas Rabati linnaosas nimega Agdal. Otse teisel pool tänavat oli restoran aga meie seal ei käinud.

Ruumikas elutuba. Sealt klaasuksest pääseb siseõue. Kivipõrand - mingi marmori imitatsioon?

Siseõu

Samal õhtul jalutasime kohe samal õhtul ühte ostukeskusse ja ostsime sealsest toidupoest kõik vajaliku et ise omale süüa tea. Milline valik seal poes oli! Need värvid ja need hinnad!

Maroko enda granaatõun. Kilohind 7 dirhamit e umbes 70 eurosenti!!!

Kolmapäeva esimese poole võtsime rahulikult aga õhtul saime Bouyaga kokku tema linnaosas Ryadis. Ta tegi meile seal tuuri, näitas millises majas elab ja kus käis koolis.

Kes seal elab?!

Istusime kohalikus söögikohas, kus teenindatakse ja süüakse kiirelt. Niisama istuma ei jääda. See oli mingi maitsev kohalik soe lame sai, mille vahel oli pandud mett ja midagi juustu laadset. Väga maitsev!

Nii valmib see lame sai.

Kuna Bouya hakkas jälle pärast aastakümne pikkust pausi taipoksis käima ja tal oli sel õhtul trenn plaanis, kutsus ta meid kaasa. Loomulikult läksime! Treener rääkis araabia ja prantsuse keeles. Aru ei saanud midagi aga lõbus oli! Saime korralikult higistada ja trenni teha. Kohalikele tekitas elevust võõramaalaste kohalolu. Treenergi hoolitses, et meil ei oleks igav ja et saame korraliku trenni. Eriti just soojenduse harjutused olid lõbusad ja põnevad aga ka rasked. Meie tundsime end pärast ülirasket Cheveyo treeninglaagrit siin kui kodus!

Kui päris trenniks läks, siis mind pandi paari ühe noore kutiga, kes oli päris osav. Ta löögid olid täpsed ja kiired. Paraku valis treener just sellel õhtul eriti keerulised löökide kombinatsioonid mida harjutada. Lisaks sellele oli veel ka keelebarjäär, seega liiga suur osa ajast läks seletuste kuulamisele ja näidete vaatamisele ning nende mittemõistmisele. Sellegipoolest saime natuke ikka käte ja jalgadega vehkida ja trenni kätte. Minu jaoks oli see väärtuslik kogemus - kui peaksin kusagil vööral maal tulevikus tahtma rühmatrenni minna ilma sealset keelt oskamata, siis tean - saan kuidagi ikkagi hakkama ja on lõbus ka veel!

Pärast trenni olin higist läbimärg. Kuna Mr B. oli ajanud mingit häma sellest, et trenn lõpeb väga hilja ja dušši niikuinii kasutada ei saa, siis me ei olnud pesemise vahendeid kaasa võtnud. Seal kohapeal oli aga selge, et kui ma kolm minutit dušši all käimisele kulutan, siis ei häiri see kedagi ning keegi minu pärast saali sulgemisega viivitama ei pea. Aimasin, et sealne riietusruumikultuur on teistsugune kui Eestis. Imselt oli häma sellest, et dušši alla minna ei saa mingi Mr B. poolne trikk mõjutada harimatut Eestlasest jämekaela vööramaalastest meeste ees oma keha mitte paljastama. Pakun, et ta ei tahtnud et ma talle sellega piinlikkust valmistaksin. Lahendusena käisin siis trussikute väel dušši all ja riided vahetasin WC-s, privaatselt. Kuivamisega probleemi ei olnud, kuna õhtu oli soe. Hiljem küsisin temalt kuidas see kohalik riietusruumi kultuur siis ikkagi on ja et miks ta mulle seda eelnevalt lihtsalt ära ei võinud seletada. Tegelikult ma konkreetset vastust ikkagi ei saanud. Ju siis ka sellest rääkimine on piinlik. Tundub, et osasid asju on lihtsam googeldada ja lugeda kui et kohalikelt küsida.

Pärast trenni läksime B ja tema sõbraga restoranisse sööma. Sinna tulid veel kaks nende sõpra. Toit oli maitsev ja seltskond mõnus.

Laual on erinevat sorti kastmeid ja erinevat sorti grill liha.

Kelner trikitab