Tangier
Teisipäeval, 15. novembril sõitsime Hispaaniast Tarifast praamiga Marokosse Tangieri.
Sadamas ootas meid minu hea sõber Bouya, kes oli meile vastu tulnud oma kodulinnast, Maroko pealinnast Rabatist. Tal oli selja taga üsna väikese unega öö, kuna pidi vara ärkama, et meile vastu tulemiseks rongi peale jõuda.
Sadamas oli palju takso pakkujaid ja SIM kaardi müüjaid kes üsna tungivalt ligi tikkusid. Esialgu tundus kõik see värk meile kuidagi jube kahtlane. Mul oli vaikselt tekkimas kerge paanika, mida ma loomulikult välja ei näidanud. Olin Wikitravelist juba piisavalt palju lugusid ja hoiatusi lugenud, et siin üritatakse meid igasugusel viisil tüssata, petta või hinge hinda oma teenuse või kauba eest saada. Ja eks mul olid ka omad mälestused mu Singapuri-ajast, kui Singapuri töölt esimest korda Balile puhkkusele sõitsin ning juba Denpasari lennujaamas ning hiljem Kutas esimesed kogemused sellel teemal kätte sain. Tegelikult sai Bouya meile sealsamas sadamas kohe üsna hea diiliga kohaliku SIM kaardi, mille ostmine on muul juhul palju aeganõudvam või kallim. Lõppeks ju täitsa kasulik, et nad meile ligi tikkusid. Etteruttavalt võin öelda, et mu arvamus paranes sellest tänavaelust ja nendest müügimeestest juba nädalaga. Avatud meel, viisakus, kavalus ja tingimise oskus viivad siin kaugele. Tuli vaid esimesest “võõra hirmust” üle saada.
Igatahes, Mr B. vestles mõnede taksojuhtidega ning tegi diili ühe noore kutiga, kel oli uhke suur takso. Mahtusime kõik oma pagasiga sinna. Diil sai siis selline, et kutt on meile 4-5 tunniks Tangieri peal ja ümberkaudsetes kohtades autojuhiks ning sõidutab meid huvitavatesse paikadesse ning lõpuks viib ta meid rongijaama ning maksma läheb see 500 Dirhamit (u 50 EUR). Mõeldud tehtud!
Tangieri tuuril
Esimese asjana tahtsime süüa! Meid viidi kohe praamisadama lähedal asuvasse mereanni restorani. Seal oli kõrvuti mitu restorani otse kalasadama kõrval. Värske kraam toodi merest otse restorani. Uhke värk!
Kalasadam ja välirestoranid selle kõrval
Kalasadam ja välirestoranid selle kõrval suuremas plaanis. See laud, mille taga istusime on ka näha.
Tundus, et need kalarestoranid ongi sellised kuhu pigem kohalikud tulevad mõne tähtpäeva puhul. Saime kohe nö kohaliku mitte-turistika kogemuse. Maitsvat toitu oli rikkalikult ja jäi ülegi. Saime kõik kolmekesi söönuks ja kutsusime autojuhi ka lauda meiega liituma. Hah, tal oli muidugi hea - aeg tiksus, sõitma ei pidanud ja anti süüa ka veel. Aga kogemuse eest olen tänulik. Eestis nii värsket kala ja krevette ei saa. Ja kui saakski, siis umbes neli korda kallimalt.
Laud oli lookas!
Edasi sõitsime läbi linna kusagile mäe otsa, kust nägime randa ja vaadet tagasi Euroopale.
Bouyaga. Kusagil silmapiiri taga on Euroopa...
Atlandi ookean VS Vahemeri
Mööda sõitsime Maroko kuninga mitmetest paleedest. Bouya tegi veel nalja, et kuidas eristada kuningriiki vabariigist? Ikka paleede arvukuse järgi! Lõpuks jõudsime ühe koopani, kus oli kõvasti turiste. Koobas avaneb merele ja selle avaus pidavat Aafrikat kujutama. Noh… ilu on vaataja silmades, nagu öeldakse. Ju ta siis kellegile meenutab tõesti Aafrikat :D
Aafrika kujuga koopasuu
See koopasuu peaks siis Aafrikat meenutama. ...mulle meenutab küll Lucyt pigem :D
Kaks koopakolli
Lucyl hakkas koopas igav ja tegi vahelduseks veidi trenni.
Õnneks oli selle koopa kõrval mingisugune teine väiksem koobas, kust kostis muusikat ja tundus olevat põnev melu. Seal mängisid kaks meest kohalikku muusikat. Lõime ka kampa ja kuulasime, tantsisime.
Nende tuvide funktsooni kohta ei taibanud küsida. Äkki on nad seal sellepärast, et oleks ekstreemsem tunne kui nende all seal muusika järgi tantsid? Et kas saad "miiniga" pihta või ei... Aga seda hobusekabjaplagina pilli sain nädalad hiljem ühel maagilisel ööl kõrbes ka ise mängida.
Vasakul kalasadam, paremal reisisadam.
Kui tüüp meid rongijaama ära viskas, hakkas kohe rohkem raha nõudma ja ennast õigustama misigasnes põhjustega. Õnneks olin mina ennist täpselt nii palju raha pangaautomaadist välja võtnud, et pärast restorani arve ja koopapiletite eest maksmist oligi napilt vaid 500 dirhami jagu alles. Bouya tegi kah kivinägu, kui tüüp ta kallal kraakles. Veidi aega see tüüp seal jauras ja protesteeris aga siis võttis oma raha ja tegi minekut. Tegelikult olla asjad nii, et olulistemates kohtades patrullib nö turistipolitsei või salapolitsei ning kohalikud tegelased teavad seda hästi. Riik üritab turiste kaitsta.
Sõitsime kiirrongiga Rabati. Rong oli uhke. Bouyale jääb vist kustumatu mälestus sellest, kuidas ma rongi laua peale kõik meie kaasa toodud snäkid ladusin ja rohelise pistaatisapähkli kreemiga banaani sõin. Nälg ei anna häbeneda…
Kohale jõudsime juba pimedas. Rabati rongijaam oli veelgi uhkem kui Tangieri oma. Meie Airbnb võõrustaja oli jaama vastu tulnud. Jätsime Bouyaga nägudeni ning sõitsime tädiga oma öömajja.
Tagantjärele seda ühte Tangieri päeva meenutades mõtlen kui teistmoodi ma siis veel tundsin ja mõtlesin selle Maroko kohta. Loomulikult hoidsin ma avatud meelt ja teadsin juba mitmetest kogemustest, et võõras muutub üsna peagi omaks. Aga ikkagi - sellel esimesel päeval oli ärevus veel sees. Isegi vaatamata sellele, et meiega oli minu väga hea sõber, kes ise on kohalik. Järgnevad päevad ja nädalad tegid Maroko tänu inimestega suhtlemisele ja erinevate linnade, külade külastamisele minu jaoks palju tuttavamaks ja lähedasemaks. Tegime Marokolastega ju kogu selle aja jooksul koos nii palju asju - harjutasime Tai poksi e Muay Thaid, sooritasime oma elu raskeima matka, sõime väga häid toite, tegime selfisid, tähistasime Maroko võitu Belgia üle, tähistasime Maroko võitu Kanada üle, tantsisime, mängisin hobusekabjaplagina pilli, tingisime…
Aga kõigest sellest lähemalt järgnevates postitustes.
Uhke rongijaam Rabatis
© Kristjan Roosild.RSS