Klassikaline turism ja matkamine
See on neljas ja viimane postitus meie Sitsiilia reisist.
Praegu kui ma seda kirjutan, oleme Rooma lennujaamas ja järgmise lennu värava teadasaamiseni on kaks tundi aega. Leidsime siin mugava vaikse ja väheste inimestega koha, mille nimeks on Work Area. Lucy saab mugavalt tugitoolis istuda ja inimesi oma vihikusse visandada, mina saan samas kõrval kõrge laua taga arvutiga tööd teha.
Palermo lennujaamas lennukile minekut oodates lugesin ühte edasi.org-i artiklit: Ilmar Raagi vestlus Martin Heremiga. Lennukis kuulasin Lex Friedmani taskuhäälingut Tim Urbaniga (https://waitbutwhy.com autor).
Kuidas siis nädal möödus?
Esmaspäeval, 12. septembri päeva esimese poole võtsime vaikselt. Lõpetasin kolmanda blogipostituse mustandi.
Vaade uksest
Päeva teise poolde võtsime plaani üle vaadata kolm kohta, mida Kitelabi veebilehel mainiti. Uus Poggioreale linn, vana Poggioreale linna varemed ja Gibellina.
Teel nendesse kohtadesse oli meil seiklus autoga. Olime eelnevalt juba isegi märganud, et kaks rehvi olid kahtlaselt tühjad ja õhku juurde pumbanud aga nüüd keset kiirteed sõites hakkas rehvi ohtustuli põlema. Keerasime kiirteelt maha ja lähimat bensukat otsides sattusime Alcamo linna. See oli minu esimene kogemus tiheda liiklusega kitsastel Sitsiilia linna tänavatel. Nii minul kui ka Lucyl kõrvalistmel oli väga põnev! :D
Kompressoriga bensukat me ei leidnud, seega helistasime Noleggiare nimelise autorendi firma abitelefonile. Ühel klienditeeninduse telefonil vastati Itaalia keeles, öeldi Sorri kui saadi aru, et soovin inglise keeles vestelda ning pandi ära. Sinna tagasihelistamine vilja ei kandnud. Lõpuks leidsin teeabi numbri. Seal suheldi meiega natukene inglise keeles aga mitte palju. Põhiline sõnum neilt oli see, et nad helistavad meile 20 minuti pärast tagasi. Seda kõne ei tulnud kunagi.
Lõpuks otsustasime, et Lucy läheb lähimasse remonditöökotta abi küsima. Saime abi kiirelt ja efektiivselt.
Nobe remondimees kelle Lucy meid aitama sai.
Kaunis blond põhjamaa neiu tuleb sellistes olukordades kasuks!
Rehvid pumbatud, asusime taas teele. Sõitsime mööda meloni põldudest! Loomulikult - raksu! Need on magusaimad melonid, mida olen söönud!
Melonid!
Ruderi di Poggiorale
Vana Poggioreale linn asutati 1642. Seal on palju huvitavaid vanu maju. See muutus kummituslinnaks pärast võimast 1968 aasta maavärinat. See tappis linnas üle 200 inimese ning ülejäänud põgenesid oma kodudest.
Ruderi di Poggiorale
Ruderi di Poggiorale
Ruderi di Poggiorale
Ruderi di Poggiorale - kas pääsen potile?
Ruderi di Poggiorale
Poggioreale Nuova
Uus Poggioreale linn on ebaõnnestunud eksperiment, kus terve linn ehitati nullist. See pidi olema modernne ja futuristlik. Paraku see ei meeldinud inimestele, ning paljud kolisid sealt linnas välja. Linn ehitati 10 000 inimesele. Algselt elas seal 3500, nüüd ehk 1500. Korterid on müügis. 100 ruutmeetrise elamise saab 15 000 euroga.
Poggioreale Nuova
Ruderi di Gibellina ehk Cretto di Burri
Läheduses asub Gibellina linn sai 1968 maavärinas veelgi rohkem kannatada. Varemete asemele tegi Alberto Burri mälestusmärgiks kunstiteose-monumendi. Tsemendist labürint, mis meenutab linnatänavaid. Labürint on mäe nõlval, mis võimaldab seda ka maapinnalt vaadata. Monumendi pindala on 12 hektarit.
Google satellidivaade
Cretto di Burri
Päikeseloojang Cretto di Burril
/images/gibellina-1-2.jpg
Õhtul sõitsime läbi ka Gibellina Nuova linnast aga siis oli juba pime ja seal peatuma ei hakanud.
Tagasiteel sattusime ühte rikkaliku valikuga pisemasse poodi, kus olid sõbralikud töötajad. Poiss, kes meile puubilju kotti pakkis ja kaalus õpetas mulle veidi Itaalia keelt: uno, due, tre, quattro, cinque, sei, sette. Otsisin poe riiulite vahelt üles Lucy et tema ees värskelt õpitud sõnadega uhkeldada: “uno due tre quattro cinque sei sette” …mille peale tema jätkas: “otto, nove, dieci, undici, dodici, tredici, quattordici, quindici…”. No vot säh sulle uhkeldamist siis :D Tehti ära!
Mõnus pood laia valikuga paljudes värvides.
Teisipäev oli matkapäev.
Sõitsime samasse kohta, Zingarosse. Kõndisime pühapäeval külastatud Cala Capreriast mööda. Külastasime Manna muuseumi. Nende keeles on Manna mingisugune magus aine. Nad kutsuvad seda Sitsiilia suhkruks. Seda saadakse hariliku saare (Fraxinus excelsior) jm saareliste perekonda kuuluvate puude koorest.
Calla della Disa lahes Lucy päevitas ja joonistas, mina snorgeldasin. Avastasin laheda veealuse koopa.
Veealune koobas
Matkasime edasi ja vahetult enne Cala dell'Uzzot keerasime mäest üles. Kui eelnevalt olime matkanud üsna merepinna lähedal - u 80m merepinnnast, siis nüüd mööda järsku tõusu kõndisime üsna lühikese ajaga 260m kõrgusele. Vahepeal läks tempo liiga kiireks, seega pidime pause tegema. Jõudnud järsu tõusu lõppu, algas tagasitee, mille jooksul tõusime üle 400m merepinnast. Matka pikkuseks kujunes veidi üle 11km ja me kogusime üle 500 tõusumeetri. Tagasi jõudsime väga täpselt peale päikeseloojangut, kui hakkas hämarduma. Lucy oli väga rahul ja rõõmus - ta ei olnud sellist mägimatka mere ääres enne kogenud.
Kolmapäeval oli jälle korralik tuul ja mina käisin lohesurfi trennis. Sattusin ka ühe kohaliku profifotograafi teleobjektiivi ette.
Õhtul kolasime Erice tänavatel, sõime seal väga head arancinit ja vaatasime päikeseloojangut.
Köisraudteega Trapanist Ericesse
Erice. Ka koertel on siesta. Kirikuesisel terrassil.
Erice. Magusad viinamarjad kasvavad otse tänaval!
Erice. Nälga ei jää!
Üks Erice pääsuke
Erice.
Paremal silmapiiril Marettimo saar, selle ees tegelikult palju kitsam ja lähemal asuv Levanzo ja nendest vasakul Favignana.
Vasakul silmapiiril on häguselt näha Isola Grande ja Isola Santa Maria mille juures me lohesurfasime.
Trapanis otsisime Google Mapsi järgi ühe parima pitsakoha Pizzeria Da Giacomino. Seal oli väga põnev pitsavalmistajate kibekiiret tööd jälgida. Nende kiviahi mahutab korraga vähemalt kaksteist pitsat!
Kuus pitsat reas ja ruumi veel kõvasti ülegi!
Seal tellivad inimesed pitsa Glovo äpi abil ette ära ja tulevad sellele ise järgi. Pitsa ootajate järjekord oli vahel isegi uksest välja. Kahjuks ei taibanud meie oma pitsade kõikide koostisosade nimetusi ära tõlkida. Selgub, et sealsel Capricciosal on peal Wurstel, mis on tavaline sealihast tehtud keeduvorsti laadne toode. Ja selgus ka see, et Trapani nimelisel pitsal on peal anšoovis. Öäkk! Me kumbi polnud oma valikuga rahul. Siit õppetund - tasub keeli osata ja alati lihtsaid toite tellida. Õnneks tellisime ka ühe Calzone mis kestis kuni homseni, oli lihtsatest koostisosadest ja maitsev.
Neljapäeval olime poolteist tundi klassikalised turistid - käisime San Vito Lo Capo rannas. Maksime head raha, et minna päikese kätte randa päikesevarju alla, suitsetavate ja tugeva parfüümiga inimmassi kõrvale.
Pärastlõunal oli minu viimane lohesurfi trenn. Õppisin ülessetuult sõitmise peaaegu ära! Ka enamus poolevahetusi tuli välja. Tuul oli tugev ja sõita oli väga lihtne. Ma olen juba peaaegu iseseisev lohesurfar!
Aitasin ühte hädasolijat ja saatsin oma treeneri talle appi
Õppisin ka liiklusreegleid tundma. Paraku tuli see katkenud nööri ja katkenud treeningu hinnaga.
Samal ajal filmis Lucy rannal ühte maailmameistrit hüppeid tegemas.
Tagasi tulles olin väga näljane. Vaatamata koerte suurtest pingutustest ei eraldanud ma neile suutäitki Calzonet!
(Selle pildi tegi https://www.instagram.com/kristisolveig/)
Õhtul jutustasime Kitelabi telgis kuni pimedani Kristina ja Patrickuga. Seejärel õhtustasime Duotone Pro Center Sicily restoranis. Nende Cotoletta alla palermitana olid väga väga maitsvad. Need olid krõbeda saiapuru ja juustu sees paneeritud loomalihalõigud.
Reedel viisime Fiat Punto tagasi lennujaama ja sõitsime rongiga Capaci linnakesse, mis on Carini ja Palermo vahel. Kuna meie Airbnb võõrustaja sai meid vastu võtta alles kella kuuest õhtul, siis istusime seni kohvikutes ja restoranides. Võõrustaja Antonino oli käinud Afganistaanis missionil ning hetkel töötab karabinjeerina - Karabinjeerid on Itaalia sõjaväeline õiguskaitseorgan. Ta näitas meile isegi oma kuldset ametimärki. Täitsa nagu filmis!
Antonino soovitas meile õhtusöögiks minna ühte kohalikku restorani. Selle külastamine oli väga meeldiv ja põnev kogemus. Sissepääsu juures istus väga väga tüse peremees, kes väledaid ja piitspeeneid kelnereid aeg-ajalt suunas, kamandas. Meie olime seal restoranide külastajatele, kes kõik olid kohalikud veel suurem vaatamisväärsus kui nemad meile. Alguses oli tunne nagu oleksime laval olnud. Oma viimaseks õhtusöögiks tellisime pitsa ja pasta. Klassika! Need oli väga maitsvad ja odavad. Teenindus oli kiire, toit oli hea. Kella üheksaks oli see koht puupüsti täis ja meil oli põnev kohalikke jälgida.
pitsarestoran
Kella kümnest oli restoran veel paksult rahvast täis.
Capaci vahel jalutades vaadati meid ikka vähemalt sama palju kui meie uudistasime linna. Näiteks selline kurioosum ühelt südalinna tänavalt. Kallis Jaguar auto mille kohal ripub prügikott. Vot sellised tingimused.
Kallis Jaguar auto mille kohal ripub prügikott. Taustal jalutab mingi piff :P
Laupäeval jõime hommikukohvi ja läksime Antonino autole, kes viis meid rongi peale, mis viis meid lennujaama, kust lendasime Rooma, kust lendasime Tallinnasse.
Capaci. Viimane hommikukohv Sitsiilias.
© Kristjan Roosild.RSS