Lohesurf!
Viimati kirjutasin teisipäeval, 6. septembril kui olime just saanud oma esimese lohesurfi teooriatunni ja päris lohe juhtimist harjutada - esiti siiski ilma laua ja sõiduta.
Kolmapäeva esimeses pooles olid meil viimased kaks trennitundi Lucyga koos - tegime kordamööda läbi “body drag” harjutust. Selle oskamine on vajalik juhuks kui oled liiga allaatuult sõitnud/triivinud ja on vaja vastutuult tagasi sõita aga liiga nõrk tuul või vähesed oskused ei luba seda laua peal sõites teha. Kõige lõbusam harjutus oli seline: üks meist teeb “body drag” harjutust allatuult ning teine lohiseb tema rakmetest hoides mööda vett järgi. Siis oli esimene kord (kuid kahjuks mitte viimane), kus saime tuule tegelikku jõudu tunda - kui mina lohet juhtisin ja Lucy mu rakmetest kinni hoidis, tegin lohega paar väga järsku sööstu, mis meid mõlemaid veest peaaegu välja tõstis. See oli nii järsk tõmme, et rebis Lucyl käenaha marraskile. Siin on näide ühest "body dragist", paraku küll vaid ühe inimesega.
Päeva teises olime mõlemad juba eraldi lohe ja treeneriga. Lucy jätkas Janekiga, mind hakkas õpetama Eryk. Saime mõlemad omale ka lauad ja harjutasime “body drage” lauaga vastutuult liikudes.
Üsna kiirelt pani Eryk mind ka veestarte tegema. See on lohesurfi õppimise juures kõige raskem kannatlikkust vajav osa. Lohega tuleb ülevalt alla peaaegu vee piirini "sukelduda". Lohe käitumine ja seetõttu ka selle juhtimine sõltub tuule tugevusest ja lohe suurusest, mistõttu on see erinevatel päevadel üsna erinev. Edukas veestart sõltub ka keha hoiakust, jalgade asendist ning stardi suunast - startima peab alati veidi suunaga allatuult. Lohe ei jõua sind veest välja tõmmata, kui hakkad kohe vastu- või risti tuult sõitma. Siin on üks näide veestardist.
Neljapäeval oli väga võimas tuul. Kõvemad sõitjad olid juba varakult vee peal trikke tegemas.
Kõvemat tegijad suure tuulega trikke tegemas.
Meie hommik algas aga hoopis joogaga.
Hommikujooga
Sel tuulisel päeval tegime mõlemad neli tundi trenni. Harjutasime veestarte ja Eryk õpetas mulle juba üllessetuult sõitmist - nii nagu päris. Kohe see välja ei tulnud aga ta rahustas mind, sest parimatel õnnestub see ka alles peale 20-30 treeningundi. Minul oli selleks ajaks aga alles kuus tundi õpitud.
Otsustasin kõige intensiivsemal päeval enda GoProd mitte kaasa võtta, et tähelepanu oleks tähtsaimal. Õnneks Lucy treener Janek tegi oma GoProga Lucyst mõned õppevideod ja paaril korral sattusin ka mina ta kaamera ette. Mõned veestardid ja pikemad sõidud mul juba õnnestusid.
Lucy veestardid.
See video on filmitud siis kui olin kokku 6 tundi lohesurfi treeninguid läbinud.
Meie treenerid on meid algusest peale pidevalt kiitnud. Panin oma õppimisvõime ja arengukiiruse tõttu Eryku isegi vanduma! Ta ütles: “you made my day” ning treeningu lõpus tänas tema hoopis mind! Ühel-kahel korral juhtusin ka “Supermani” tegema - üks näide sellest on siin. Suure kiiruse pealt näoli vette kukkuda ei ole meeldiv tunne. Nii võib kaelale liiga teha.
Pärast esimest kahte tundi oli meil pooleteisttunnine puhkepaus, mil saime veevarud taastada ja enne õhtust treeningut süüa. Tavaliselt kui veestarte harjutatakse, treenitakse maksimaalselt kaks tundi päevas aga meie võtsime kaks korda kaks tundi ja tugeva tuulega! Enne teist treeningkorda taastusime vaid veidi.
Rannal teiste lohesurfarite sagimist vaadates tellisime kohalikust restoranist mingit tuunikalatoitu, mis oli viga sest vahetult pärast selle söömist tuli rakmed uuesti tugevasti ümber kõhu kinnitada ja vette veestarte tegema minna. Suure vaevaga püsis see toit sees. Ei ole need mereandide toidud minu jaoks.
Kitelab baasis
Aktsioon Kitelabi telgi juures. Suure tuulega on palju inimesi ja sõitjaid.
Arvestades kõhus sulpsu löövat tuunikala ja tugevat tuult sain üsna kenasti hakkama. Sain ka oma esimese glory-ride’i tehtud. See on selline termin, mida kasutatakse algajate puhul, kui nad saavad lõpuks ometi tehtud eduka veestardi ning saavad stabiilse kiirusega sõitma hakata. Üks näide sellest on siin.
Olen uhke selle üle et täitsin alati oma treeneri käsklusi ja nõuandeid ...kui ma neid kuulsin. Minu glory-ride tuli vaid ainult sellest, et Eryk keeras vahepeal ühe teise instruktori õpilasega suhtlemiseks raadio teise kanali peale ning unustas selle tagasi keerata. Nii ma ei kuulnudki kui mul seisma palus jääda. Alati on olnud tema, kes mul peale mõnekümnesekundilist sõitu palub seisma jääda. Seekord aga seda käsklust ma ei kuulnud ja siis sõitsingi muudkui edasi - arvates, et ta lasebki mul pikema sõidu teha. Lõpuks jäin ise seisma, kui Santa Maria saarele juba üsna lähedal olin. Olin seal täiesti üksi, treener nägemis- ja kuulmisulatusest eemal ning ühtegi teist lohesurfarit ka läheduses ei olnud. Teadsin, et ilmselt olin päris kõvasti allatuult sõitnud. Ei hakanud tagasi sõitma ja tegin “body dragi” vastutuult - tagasi kalda suunas. Lõpuks leidis ka treener mind üles ja vabandas, et vale raadiokanali peale oli jäänud. (Hiljem juba kaldal Lucyga rääkides selgus, et kõik vees olevad treenerid olid minu peatamiseks vilistanud. Kui side õpilasega kaob, siis kasutatakse kõiki lähedalasuvaid treenereid, et teda leida ja õiges suunas tagasi juhtida.)
Selleks hetkeks oli väsimus juba üsna suur. Kui treeneri juurde tagasi jõudsin, palusin temalt armu, et saaksin viis minutitki puhata.
Jätkasime trenniga. Väsimus ja tugev tuul viisid mind vaid paari sõiduga kõvasti allatuult, kus oli ohtlik teravate kividega madalik. Õnneks olid see märgistatud ja mina jäin tänu enda ja treeneri tähelepanelikkusele piisavalt varakult seisma. Juhtisin lohe kella kaheteistkümnesse ning kõndisin ettevaatlikult eemale.
Siinkohal on selgituseks mõistlik ära mainida, et terve selle suure laguuni sügavus on maksimaalselt nabani, mis teeb selle just algajatele, kes veel vastutuult sõita ei oska, eriti väärtuslikuks - me saame “body dragi” tegemise asemel vees vastutuult lihtsalt kõndida tagasi sinna, kust alustasin.
Lõpuks Eryk halastas ja ütles, et treening on lõppenud. Ta kinnitas lohe enda külge. Sain nüüd vees vastutuult kõndimise asemel sealsamas ristituult kaldale kõndida. Jalutasin mööda maismaad tagasi Kitelabi baasi. Selleks kulus vähemalt 10 minutit - nii palju allatuult olin sõitnud! Kui mina tagasi jõudsin, oli Eryk juba lohe maandanud ja selle nööridki jõudnud kokku kerida.
Pesin varustuse ja riietuse ning keerasin lähimale lavatsile looteasendisse puhkama. Olin füüsiliselt ja vaimselt täiesti läbi. Kuna vees ei olnud mul aega šokki saada, siis nüüd maa peal ohutus kohas tuli see tagantjärgi. Mõistsin, et see kivine madalik mida vältida suutsin oli mind hirmutanud. Elasin seal toimunut vaimusilmas läbi. Silmade sulgemine ei olnud õige tegu. Üks väike eksimus lohega või vaid veidi pikem sõit oleks kurvalt lõppenud. Õnneks olin eelnevalt piisavas suures koguses “kitemare” videosid vaadanud. See on eluline näide sellest kuidas Youtube vaatamine võib vigastustest päästa.
Veidi taastunud, jalutasime mööda randa allatuult ja vaatasime niisama ringi. Istusime ühes rannabaaris ja jõima kokakoolat ning toonikut. Kodus tagasi olles tegi Lucy mulle keedetud riisi, et mu kõhtu korda saada. Õhtustasime aias kuuvalgel.
Reede
Jalutame randa trenni.
Reedel oli vähe tuult - mina lõpetasin trenni vähese tuule tõttu pärast ühte tundi, Lucy pärast pooltteist tundi. Mul oli baasi kõige suurema pindalaga lohe - 17 ruutmeetrit kuid ka sellest jäi minu oskuste juures väheks. Selles mõttes oli siiski hea kogemus, et sain kogemuse täiesti teistsuguse tuule ja lohega. Võrreldes eilsega on erinevus meeletu. Kui eile oli tugeva tuulega väike lohe mis reageeris igale mu juhtimiskäsklusele kiirelt ja järsult, siis nüüd reageeris suur lohe alles mõne sekundi pärast. Kart versus tank!
Sõidulaadne tegevus suure lohega.
Lucy jäi oma trenniga seekord rohkem rahule - ta sai rahuliku lohe ja tuulega paremini oma veestarte harjutada. Mustvalge karjakoer Erva ootas nii nunnult kuidas Lucy tagasi randa tuli.
Erva rannal Lucyt ootamas. Lucy oma kollast suurt lohe taltsutamas.
Janek, Lucy, kollane lohe ja Erva
Lohetaltsutaja ja koer.
Tagasi koju.
Kuna trenn jäi lühikeseks, siis jäi meil aega rentida rattad ning sõita suuremasse toidu- ja lohesurfi poodi. Ostsime kõvasti magusaid mahlaseid puuvilju. Nendest tegime oma õhtusöögi kuuvalgel aias.
Kuna oli reede õhtu, siis rannast kostis tümpsu. Otsustasime ka vaatama minna. Seni kuni Lucy ennast peo jaoks valmis sättis, puhkasin Top Gun: Mavericki vaadates.
Sõitsime ratastega tümpsu suunas. Selgus et muusikat kostab kahelt kõrvutiasetsevalt rannakrundilt. Esimene ettevõtmine tundus selline üsna gerilja stiilis - valgustus oli pea olematu, süngemat sorti house muusika kostis ühest randa aetud bussi uksest. DJ-ks oli üks tüüp.
Teine pidu Pe'ahi Beach Clubis oli aga hoopis teistmoodi - uhke rannabaar, vana äraleierdatud klubi- ja popmuusika kostis pigem taustaks. Rahvas istus oma laudade taga, keegi ei tantsinud… peale meie. Jõime seal ühed “mocktailid” ja läksime tagasi pimedusse gerilja peole.
Pe'ahi Beach Club.
Laupäev oli rahulik, pigem taastumine. Pidevast lohe vaatamisest pinges kaelalihased põhjustasid peavalu. Lucy turgutas mind tee ja kaelamassaažiga taas elule. Esimene osa päevast kulus meie järgmise nädala planeerimise peale. Ostsin bussipiletid Palermo lennujaama ja broneerisin seal meile pühapäevast reedeni rendiauto. Lucy leidis meile samal ajal väga mõnusa öömaja pühapäevast reedeni.
Õhtupoole sõitsime ratastega Marsalasse jäätist sööma. Tee peal külastasime ka soolaväljasid, kus ka praegu soola toodetakse. Rohkem kui 2000 aastat on Marsala ja Trapani vaheline laguun varustanud neid soolaga, muutes mõlemad linnad rikkaks.
Siin on keegi Trapani soolaväljadest põhjalikumalt kirjutanud.
Teel Marsalasse. Soolaväljad.
Neiu on silmnähtavalt rõõmus selle rattatee üle.
Paraku siiski säilis meie üldmulje Sitsiiliast kui ameerikalikult autosõbralikust, jalakäijavaenulikust kandist.
Töö käib!
Ikka veel käib!
Beibe - tõmbab valge kulla poole?
Väljateenitud maiustamine Marsalas. Vasakpoolsel taldrikul on teravustamata Cannolid. Küpsetatud rullis tainas, mille sees on magus ricotta.
Itaallased on veel suhkrumaiamad kui Singapurlased. Uskumatu!
Neiu rattaga Marsala linnas.
Tiirutas mis ta tiirutas, kätte sain ikkagi!
Õhtune tagasisõit oli veidi ekstreemsem - pimedas ja autoteel. Õnneks oli mul pealamp kaasas. Lucy sõitis ees - mina valgustasin oma pealambiga tagant tema valget top-i. Ratastel olid tegelikult taga ka punased helkurid. Selleks, et sealt autode vahelt kiirelt minema saada, tegi Lucy päris kiiret sõitu. Mul oli tegemist et oma aeglasema ja raskema rattaga temal kannul püsida. Umbes poole tee peal algas juba ohutum kergtee, kus saime rahulikumalt sõita. Kogu meie tee oli mere kaldal. Tee peale jäid pimeduses naba kõrguses vees suplevad inimesed. Ka meie jäime korraks seisma ja kastsime varbad vette. Kuna vesi oli liiga soe siis suplema ei läinud.
Koju jõudes pakkisime oma kotid, et pühapäeva hommikul reisimiseks valmis olla.
Pühapäev.
Peale hommikusööki viis Nino meid Trapani-Birgi lennujaama, kust sõitsime bussiga ühe tunniga Palermo lennujaama. Sealt saime omale Fiat Panda. Carinin Decathlonist ostsime snorgeldamise varustuse ja läksime Cala Capreriasse snorgeldama.
Cala Capreria
Enamuse meie lääne-Sitsiilia reisiideid saime Kitelabi kodukalt. Ühes nende videos ronivad Kitelabi inimesed kalju otsa ja hüppavad vette. Otse loomulikult pidin ma selle järele proovima. Ronisin kalju otsa ja hüppasin sealt alla.
Kalju otsas. Töötlemata foto - mäeharja vari teeb foto huvitavaks.
Lucy altpoolt tegevust jälgimas, tema sõnul koos paljude teiste rannal viibijatega.
Lucy rääkis, et mu ronimine tekitas rahva seas parajat suminat ja nii mõnelgi olid telefonid filmimiseks, pildistamiseks väljas. Kohalik kuulsus.
Sarvi tegemas?!
Igatahes on kitsel miljardivaatega elamine.
Õhtul oma öömajas tegin grilli koos ühe Palermost pärit vanamehega. Ta aitas mind oma sütega. Tema reisikaaslane naisterahvas Itaalia alpidest sukeldumisinstruktor andis head nõu vee kõrva ravimiseks. Soojendasin seda süte lähedal ja hiljem kuumutas Lucy oliiviõli ning tilgutasime seda mulle kõrva. Hommikuks oli valu kadunud.
Grillil on loomalihapihvid ja rohelise sibula ümber keeratud õhukesed sealiha lõigud.
Sellised grillid neil seal lõunamaal ongi... Kohalikel on kaval nipp grillrest pooliku laimiga enne tulele panekut üle tõmmata. Ju see on siis millegi jaoks kasulik.
© Kristjan Roosild.RSS