Põhjast läände - Carinist Stagnone randa
Eile peale hommiksööki, mis lõppes veidi enne keskpäeva läksime oma öömajja, pakkisime kotid ja läksime kööki, kus tegime endale espressod. Nautisime neid suurel rõdul, kust avanes vaade ümberringi paiknevatele mägedele ning ikka sellele kirikule ja platsile.
Ülemise korruse köögist pääses rõdule, kus oli veel parem vaade
Tegime kiire tiiru peale sellele linnakesele. Sattusime huvitavatele tänavatele ja ka kohalikku surnuaeda. Kiirelt põikasime läbi ka eilsest õhtusöögikohast, et näha milline vaade sealt nõlva pealt avaneb.
Surnuaed
Surnuaed. Meenutab Barcelona surnuaeda. Katoliiklaste värk ilmselt.
Restoran Miramare. Siin sõime eile õhtul pitsat, pastat ja kuulasime Anne Veskit.
Nagu ikka, nautides lendab aeg. Kui tagasi platsile jõudsime selgus kohalike kuttidega inglise keele ja käte abil vehkides, et meie plaan kõndimise asemel sõita rongipeatusse bussiga on luhtumas: Kell on 13:57, bussi väljumiseni on vaid kolm minutit, pileti saame osta bussijuhi käest ja vaid sularahas!
Võtsime sularahaautomaadist viiskümmend eurot. Lucy läks bussipeatusse, et vajadusel bussi kinni hoida, mina jooksin mööda kitsast pimedat järskude astetega treppi kolmandale korrusele meie seljakottide järele. Boonuseks oli kinni tõmmatud kõige pimedama koha peal asuv esimese ja teise korruse snepperlukuga uks. Eelnevalt ei ole see kunagi kinni olnud. Kombates leidsin lukuava üles ja sain ukse lahti. Meie tuppa tormates märkasin, et kõrvaltoa uks oli lahti ning sellel seisis pesu- või bikiinide väel naisterahvas - mul tõesti ei olnud kahjuks aega süveneda, et kumma väel siis tegelikult. Jõudsin talle vaid noogutada ja mõelda, et jah saan aru küll - tegelikult on siin üsna palav - ajab inimese riideid seljast ära kiskuma küll. Meie toas haarasin kotid ja asusin tulekule. Juba helistas Lucy - ütles, et andku ma nüüd hagu! Kõne taustal kõlas valjem võõramaa keeles seletamine. Kuidagi sain kahe pungil seljakotiga nendest treppidest jooksujalu pooleldi kukkudes-komistades alla tervete kontidega! Jõudsin bussi juurde 14:03. Seal käis suurem seletamine Lucy, bussijuhi ja sellesama poistekamba vahel.
Aga siis enam pikka juttu ei olnud. Mind kamandati bussi. Täitsin käsku ja sõit võis alata. Bussis seletas Lucy kui kavalalt oli ta vestlust arendanud ja bussijuhti viivitanud, et ta enne minu tulekut ära ei sõidaks. Mina aga kirjeldasin oma seiklusi pimedatel treppidel. Bussis algas vestlus bussijuhiga piletiostmise operatsiooni läbiviimise alustamise teemal. (Tegelikult sain ma tema numbritest aru küll, nii paljukest itaalia keel ikkagi sarnaneb Hispaania ja Portugali keelega: üks pilet maksab 1.20. Tema tahab meilt 2.40 saada.) Aga meie ainus sularaha on see värske viiekümneeurone! Kaasreisija, kes veidi inglise keelt mõistis aitas meil seda bussijuhile seletada. Saanud olukorrast lõpuks aru, hakkas ta veidi torisema. Arusaadav ju ka - meie pärast hilines tema väljasõit kolm minutit, itaalia keelt me ei mõista ja nüüd ei ole meil talle ka parajat piletiraha pakkuda. Mõne hetke pärast ta aga juba leebus ning küsis selle ühe pileti mille oli meile juba välja trükkinud tagasi. Järgmise käänaku pealt väljusime bussist. Tema keeras paremale, meil jäi veel mõned sajad meetrid rongipeatusse kõndida.
Nüüd aga meenus, et Miramare restoranis, kui meile reisiks võileibasid kaasa ostsin, lasin seal ka omale jäätise kaasa pakkida. Tundus viimane aeg järele uurida, kas sellest jäätisest veel asja saab või voolab kõik kohe tänavale kui paki avan. Tänavale voolas üllataval kombel vaid kolmandik. Nii pistaatsia jäätis kui sai mille sees see oli maitsesid head. Järjekordne korralik suhkrulaks! Nüüdseks oli see meil juba teine söögikord ilma soolase toiduta.
Carini rongipeatuses selgus, et meie soovitud suunal sõitev rong saabub õige pea. Kuigi minu ostetud piletil oli märgitud pool tundi hilisem kellaaeg otsustasime, et mängime lolle turiste kui kontrolör peaks meiega pahandama. Tahtsime kuumalt perroonilt kiiremini minema ja varem järgmisse peatusse jõuda, kus pidime bussile saama.
Nagu kunagi viisteist aastat tagasi ütles mulle targad sõnad seersant Kolkanen: “Reamees Roosild, liigne agarus on ogarus!”, siis kehtis see ka nüüd. Olime võtnud nö kiirrongi, mis jättis meie peatuse vahele ja põrutas otse lennujaama, meie peatusest mööda. Seal selgus, et seesama rong millega sinna tulime sõitis mõne aja pärast ka tagasi. Kuivõrd me ei tahtnud oma möödapaneku eest rahaga maksta, siis otsustasime pileteid mitte osta. Kontrolöriga otsustasin proaktiivselt sotid selgeks klaarida. Mõned bongiornod ja miscusid hiljem oli olukord lahendatud ja meil süda rahul - kontrolör sai asjast aru. Inimesed on siin mõistlikud ja ei aja oma jonni taga. Ootasime mõnuga õhukonditsioneeriga rongis selle väljumist. Aga huvitav, miks nad rongi uksed lahti hoiavad, kui neil õhukonditsioneer rongis sees jahutab? Miks seda välisõhku jahutada vaja on? Täielik elektri raiskamine. Kliimasoenemine!
Sellega seoses meenub naljakas lugu Singapurist, mille mulle üks startupi CEO seal rääkis. Pilvelõhkujas, milles kuulus KPMG konsultatsioonifirma asub, on õhukonditsioneer nii külmaks sätitud, et suuremad bossid, kellel oma kabinet, kasutavad elektriradiaatoreid, et oma kabinetti 19 kraadist 22 kraadini soojendada. Tasub ära märkida, et samal ajal oli õues 26 kraadi, nagu Singapuris alati on.
Tagasi rongisõidujutule. Jõudsime peatusse, kust meid buss peale võttis kenakesti varakult. Lucy märkis ära, et nüüdseks olime sõitnud kolme transpordivahendiga ma mitte ühegi sõidu eest ei olnud me tegelikult maksnud. Nüüd aga istusime bussi peal, mille pilet meil tegelikult olemas oli ja tundsime ennast jälle ausate eestlastena. Bussi aknast avanes kauneid vaateid merele ja mägedele. Istandustele. Linnakestele. Bussijuht tegi selle kahe tunni jooksul mõnusaid suitsupause, mil ka meie oma jalgu sirutada saime. Castelvetrano rongipeatusse ta meid viis ja hüvasti me temaga jätsime. Seal rongipeatuses tuksus üks vana 1980 aasta Fiat rong. Seina pealt lugesime välja, et meie rong väljub esimeselt teelt. See kolakas aga oli teisel teel. Selge - ootame hoopis teist rongi, mõtlesin mina. Õnneks oli seal veel kohalikke turiste, kes taipasid sinna rongi küsima minna - ehk see ikkagi sõidab Mozia-Birgi peatuse suunas? Õnneks taipas Lucy omakorda nende turistide käest uurima minna - ehk siis ongi hoopis see rong? Ja oligi!
Nii kui me sisse istusime, nii ta ka sõitma hakkas. Rong oli põnev ja vana. Mitu vedurit kokku pandud. Mõnes vagunis oli palav kui saunas. Teises aga tundus kas konditsioneer olevat või jahutas tõesti akendest puhuv tuul nii palju. Sõitis igatahes sujuvamalt kiiremalt ja vaiksemalt kui meie endised nõukogude liidu Riia vagunitehases toodetud DR1 rongid. Kuulu järgi on need tegelikult veel ka praegu käigus Kasahstanis ja Tadžikistanis.
Rongis kolades jõudsin päris selle esiotsa. Selgus et olin vedurijuhi ruumi jõudnud. Täitsa põnev oli seal. Üks vedurijuht istus oma pingil ja mind ei näinud. Teist ei olnud. Aga juba ta tuligi. Seekord ei aidanud paraku ei miscusid ega bongiornod ja nii mind sealt ruumist välja visatigi.
Mitu vedurit oli kokku ühendatud. See on üks vedurijuhikabiin, mida hetkel ei kasutata.
Veel üks - teisel poolel.
Mozia-Birgis avanes meie ees paradiis! Põldude viisi magusaid viinamarju! Pikemat mõtlemata - raksu!!! Mere suunas jalutades närisime marju ja katsusime mööda sõitvate autode eest elu eest põigelda. Mööda jalutasime ka veinitehasest. Neil käis kõva töö viinamarjadest mahla välja pressimisega. Lõhn oli eriline ja igal pool! Selline toore veini magus lõhn.
Läksime Lucyga raksu!
Tee peal tuli ette veel teistsuguste viinamarjade põlde. Sai ka need ära maitstud. Just siis kui Lucyl hakkas mööduvate autode poolt põhjustatud surmahirm teatavat piiri ületama, tõmbas meie kõrvale autoga mingi lõbus sell, kes küsis kuhu minek! Küsis, millisest surfikoolist me oleme. Ütlesime, et Kitelab. Vist oli õige parool! Lubas ülejäänud tee meid autoga viia. Lucyl oli väga suur kergendustunne ja ta tänas seda kutti korduvalt. Tüüp viis meid meie öömajja. Seal selgus, et ta tahab meile viie minuti pärast järgi tulla ja viia meid tema ja ta pruudiga randa baari chillima. Et viigu meie oma kotid tuppa ja ta tuleb meile kohe varsti järgi. Selgitasime, et oleme just üle kolmetunniselt reisilt tulnud ja soovime oma toas veidi puhata.
Peale puhkust jalutasime Lucyga rannas, ujusime pissisoojas vees mis oli veel soojem kui õhk ja vaatasime üle ka meie Kitelabi koha. Rannas oli üks baar, kus oli meeldiv muusika. Me nende alale ei tihanud ronida, sest see tundus privaatpidu. Tantsisime ühe tantsu sealsamas tara taga. Keerutasin ja väänasin Lucyt nii nagu talle meeldib. Õnnelik olemiseks on vähe vaja.
Õhtusöögi sõime sealsamas, selle ranna ainsas Santa Maria hotelli restoranis. Hindade kohta olgu niipalju öeldud, et kõik järgmised lõuna-ja õhtusöögid teeme me omale ise…
Õhtul tuppa jõudes hakkas lõhna tagaajamine. Meie toas oli väga magusa pesuvahendi lõhn. Esiti ei saanud aru kust see tuli. Lucy hakkas aga ninaga mööda pindasid taga ajama. Võtsime maha paksud kardinad ning viskasime need õue terrassile. Sama teed läks ka voodikate ja igaks juhuks ka diivanipadjad. Koristajatädi tundub siin vist väga veendunud olevat, et mida rohkem lõhna seda parem. Minu jaoks oli toas pea võimatu hingata. Magamisest rääkimata.
Nüüdseks on meil ka vannitoa haisuprobleemi lahendus teada - kui avada seal aken ja välisuks meie toal, siis tekib piisav tuuletõmme, mis läppand haisu minema viib.
Teisipäeva hommik.
Minul läks uni varem ära. Päike alles tõusis kõrvalmaja tagant. Otsisin parema Wifi üles ning laadisin oma esimese postituse videod ning viimistlesin postituse.
Hommikusöök algas kohvi ja magusate saiakestega. Lisaks saime ka banaani ja virsikut ning… aprikoosi? Või persik? Igatahes - üks on sileda nahaga, teine mitte. Mõlemad olid head. Vanamehe, kes meile hommikusöögi buffee laua serveeris ja cappuccinod tegi, nimi on Nino.
Meie elamine on väga mõnusas kohas - umbes kakssada meetrit rannast. Ümberringi viinamarja istandus. Meile avaneb suurepärane vaade merele otse klaasustest! Soovi korral saame pikutada kahe puu vahele kinnitatud rippvoodis või päikesetoolis. Külalistele kasutamiseks on ka grillinurk kõige vajalikuga.
Merevaade meie elamise klaasuksest. Tuule käes on lendlemas näha triibulist värvilist rippvoodit. Taamal ka paar lohe.
Õuepealne
Siinsamas kõrval käib majaehitus. Ehitusmehed on hommikul enne kella kaheksat juba objektil. Need põõsad on viinamarjad. Magusaisu saab rahuldatud!
Peale kella 11 tõusis tuul ja algasid esimesed treeningud. Käisime rannas, vaatasime kuidas lohesurfarid sõidavad ja õpivad. Täitsa kasulik on teiste jälgimine. Peab vaid kannatlikkust olema ja ühe konkreetse, pigem algaja välja valima, keda jälgida. Kitelabi alal käisime ka - jõudsime sinna umbes 2,5h enne meie treeningu algust. Meid tervitas Aga, kelle tegelik nimi on Agnes. Ta on poolakas, nagu paljud selle lohesurfi kooli instruktoridki.
Meid õpetas Janek. Kah poolakas. Lahe ja rahulik tüüp. Hästi õpetab. Tundub küll uskumatu aga temal on veel pikemad juuksed kui Lucyl. Vist ka tooni võrra heledamad - rannas olles ju pleegib ära.
Meie surfikool on kõige lahedam, sest seal on tervelt kolm resident-koera! Aukartustäratava kauni kuid ohtliku välimusega sõbralik Tsehhoslovakkia hunt-koera nimi on Luna. Must-valge karjakoer kellele meeldib jooksmist ja tagaajamist mängida on Erva (Erva-mate järgi). Liivakarva on Patatina, kes armastab mugavust ja teeb vahel pättust.
Tsehhoslovakkia hunt-koer Luna ja Bulgaaria inimrebane Lucy :P
https://www.youtube.com/watch?v=y26OJMNgqDQ&feature=youtu.be
Ervale meeldib pudel hambus eest ära joosta aga ka ise taga ajada. Tõeline karjakoer!
Patatina
Õhtusöögiks tegi Lucy ülimaitsva risotto. Õhtustasime õues kuuvalgel.
© Kristjan Roosild.RSS