Sitsiiliasse!
Lucy on süsteemne ja tubli! Ta tegi juba laupäeva hommikul nimekirja asjadest, mida tuleb enne reisi teha ja mida kaasa võtta. Sel ajal kui mina Tallinna Maratoni rattavõistlusel sõitsin, käis tema poodlemas ja leidis omale sobivad matkasaapad jm vajaliku. Õhtul võistluselt koju jõudes panin ka oma koti kokku.
Pühapäeva hommikul 4. septembril läksime Tallinna lennujaama, et Sitsiiliasse, Palermosse lennata.
Ümberistumine oli Veneetsias. Veeteed Veneetsia ümber olid kaunid ja põnevad ülevalt vaadata.
Veneetsia ja ümberkaudsed veeteed
Veneetsia ja ümberkaudsed veeteed
Neid nägime me vaid alles Veneetsia lennujaamast õhku tõustes, sest esimesel lennul istusime varuväljapääsu juures, kus aknaid ei olnud. See-eest oli jalgadel mugavalt ruumi. Saime soovi korral vabalt seista ja ringi liikuda.
Kõvasti ruumi - luksus!
Lennukis vaatasime koos Düüni filmi lõpuni - üsna lihtne oli mõlemad meie mürasummutavad sinihambaga kõrvaklapid minu läppariga ühendada. Teisel lennul alustasime Top Gun: Maverickiga. See lend läks juba kiiremini.
Palermos maandudes saime juba aknast välja vaadata - kaunid mäed ümberringi!
Rongisõit lennujaamast Carini peatusse võttis 10 minutit. Sealt jalutasime mööda tänavat, millel kohati pea olematu kõnnitee Carini keskväljakule. Mida lähemale linnakese keskusele, seda paremaks läksid jalakäija tingimused.
Jalakäijale ruumi ei ole...
Keskväljakul on Neitsi Maarja Taevasseminemise Peakirik. Meie toast avaneb suurepärane vaade koos rõduga sellele väljakule. Õhtul oli peale saabumist see meeldiv üllatus. Lucy oli meile väga hea öömaja leidnud!
Vaade aknast
Neitsi Maarja Taevasseminemise Peakirik
Rõdult vaatasime, kuidas bänd hakkas keset platsi oma pille ja kõlareid üles seadma. Rahvas istus juba tänavaäärsete laudade taga ja alustas pikemat pühapäevaõhtust söömat. Puhkasime ning nautisime oma konditsioneeriga toa kõigest 26-kraadist jahedust!
Lõpuks läksid meilgi kõhud tühjaks. Otsustasime eelnevalt veidi ringi kõndida ja vaadata. Sattusime Castello La Grua-Talamanca di Carini juurde. See on selline loss-kindlus. Märkasime, et see on veel nii hilja õhtul avatud ja et inimesed kõnnivad väravast sisse ilma piletit ostmata. Seal värava juures pingil istus küll mingi vanamees, kes käe välja sirutas, kuid kuna meil sularaha polnud, siis lõi käega ja meie kõndisime edasi. Läksime kindluse peasissepääsust sisse ja vahtisime veidi ringi. Lõpuks olime kavalad ja järgnesime lihtsalt kohalikele. See kandis vilja! Sattusime selle kindluse vist küll kõige suuremasse ja suursugusemasse peasaali. Selle aknad on vaatega merele - välisseina keskel on suur kamin. Sees istus palju inimesi. Nad paiknesid ringikujuliselt musta tiibklaveri ümber. Selle juures üks mees itaaliakeelset luulet lugemas. Temast aru ei saanud me mõlemad küll mitte midagi aga kuulata oli kaunis! Ja siis - päeva nael ja suurim üllatus - tuli üks teine mees, istus klaveri taha ja hakkas mängima väga kauneid ja voolavaid pigem modernseid improvisatsioonile kalduvaid palasid. See ruum oma kaunite kaunistuste, paksude kivimüüride ja hea kõlaga! Toetusin vastu seina, sulgesin silmad ja lihtsalt kuulasin. Ma ei ole kunagi klaverimängust nii sisse võetud kui siis! See oli ülimalt liigutav!
Klaverimängija La Grua-Talamanca di Carini kindluse saalis. Ja kaks üliinnukat mobiilset operaatorit.
Ju siis seal on see fännide moblaga lavale ronimine lubatud ja ei tundu labane nagu see meil oleks.
Lõpetasime õhtu Miramare restoranis, mis asub kohe selle kindluse kõrval. Seal on kindlasti kaunis vaade merele, mida me aga pimeduse tõttu ei näinud. Kahel pool kõrgusid massiivsed mäeküljed, mis - olles taevast veelgi tumedamad - õrnalt nähtavad olid. Restoran oli õues - seal mängis üks live bänd väga valjult kohalikku sülti, mis meile eriti ei meeldinud. See-eest oli toit maitsev ja hinnad odavamad kui Eestis. Suur Itaaliapärane maitsev pitsa ja vaid seitse eurot!
Valetasin! Tegelikult meeldis üks lugu küll! See oli Anne Veski - Jätke võtmed väljapoole. Või siis pigem selle odav Itaalia originaal. Nagu videos on selgelt kuulda - nautisin!
Siin originaal ja koopia
https://www.youtube.com/watch?v=eK9NTaKIPJ0
https://www.youtube.com/watch?v=SWnm-TFqECk
On esmaspäev - tulime Donna Laura BNB sisalduvale hommikusöögile Giangi kohvikusse. Hommikusöögiks pakutakse magusaid saiakesi, Croissanti. Teenindaja inglise keelt ei oska ja meie ka Itaalia keelt mitte. Mugavalt istus sealsamas leti ääres üks vanamees kes rääkis puhast inglise keelt. Sündinud USAs, elanud Bronxis ja Phoenixis. Ütles et visati USAst pärast 50 aastat välja ja siis tuli tagasi siia kodumaale, Sitsiiliasse. Hmm, esimesel hommikusöögil kohtame juba endist maffia liiget?! :D
Oma suhkruküllase hommikusöögi saime rahus ja vaikuses süüa siin huvitavate stiilielementidega tagaruumis. Neil on samblikust tehtud sein! Tahan seda oma elutuppa!
Samblikust tehtud sein. Kas siin tagaruumis kaunis roheluses arutabki tänapäeva maffia oma sala-asju?
Nüüdseks on kindel, et otsus peatuda ühe öö Carinis ja mitte Palermos oli väga õige. Nii sattusime me kohta, kus oleme ainsad turistid. See ei ole suurlinn. Hinnad on soodsad ja inimesed on sõbralikud. Tänane reis on meil selle tõttu ka pea ühe tunni võrra lühem.
Reisime täna rongide ja bussiga siit Carinist, Palermo külje alt Sitsiilia läänerannikule, Stagnone randa. See asub Marsala linnast põhja suunas, Trapani lennujaama läheduses.
Aga nüüd - saame ehk tunni-paar linna peal ringi jalutada enne kui lõunasöögiga aeg kätte jõuab ja peame rongi peale lippama!
© Kristjan Roosild.RSS